Foxes here and foxes there

Ma ei anna uusaastalubadusi. Aga ometi, suure hilinemisega, tükk aega peale aastavahetust mõtlesin vaikselt oma peas "sel aastal loen rohkem!". Mitte sellepärast, et midagi ikkagi lubada, vaid sellepärast, et ma väga armastan lugeda. See on imepäraselt nauditav tegevus. Ja tundub lubamatu elada nii kiiret elu, et selle jooksul lugemiseks aega ei jää, eriti, kui see on üks su lemmiktegevusi. Seega, tegelikult "sel aastal loen rohkem" = "sel aastal teen rohkem neid asju, mida ma naudin".

Kuigi vahel väga tahaks, siis ühe jutiga tervet raamatut tavaliselt läbi lugeda ei jõua. Et järg ära ei kaoks, kulub igale lugejale ära üks järjehoidja. Järjehoidjaid on võimalik osta ja meisterdada igasuguseid, ideid on lõputult palju. Aga minu lemmik on allolev rebase-järjehoidja, sest

• see ei ulatu raamatu vahelt välja (seega ei lähe ka kortsu/ei murdu vms).

• see on nii nunnu ja tekitab koheselt hea tuju ja suure lugemisisu :)

Järjehoidja tegemise õpetus

Ja kui juba rebastest jutuks läks, siis ühele väikesele kavalpeale on üsna sünnis meisterdada rebase pildiga sünnipäevakaart. Kui teie ka mõnda sellist kavalpead tunnete, siis proovige järgi ;)

Häid lugemiselamusi ja mõnusat meisterdamist!

Millal sa tegid viimati midagi esimest korda?

See küsimus uitab üsna tihti mu mõtete keskel ringi. Armas sõbranna Marian esitas selle küsimuse paar aastat tagasi nii meeldejäävalt, et nüüdseks oskan esimesi kordi väärtustada ja neid aina rohkem esile kutsuda. Esimene kord ei pea olema midagi suurt nagu langevarjuhüpe või maja värvimine. Esimene kord võib olla sünnipäeval kartulisalati asemel  rosolje pakkumine või sidrunijäätise ostmine või võõrale inimesele ütlemine "Tere! Sul on nii ilus kleit!". Ja vahel need esimesed korrad, mis esmapilgul on väikesed, kasvavad suuremaks, kui oleksid osanud eales arvata.

Millal tegin mina viimati midagi esimest korda? - Täna. Aastal 2016.

Ma ei ole kunagi varem aasta kokkuvõtet teinud. Ma pole aru saanud, milleks see võiks hea olla. Ja olen alati arvanud, et mul ei ole sellise tilulilu jaoks aega. Aga siis jäin mõned tunnid tagasi lugema Jim Ashilevi/Libros Insanose aasta lõpu/uue aasta kirja, mis tekitas uudishimu minu enda möödunud aasta kohta. Sisetunne on valdavalt olnud selline, et aeg liigub tempos "jaanid-jõulud-jaanid.." ehk et mitte midagi ei jõua teha, mitte kuskil ei jõua käia, mitte ühtegi sammu ei jõua tuleviku eesmärkide täitmiseks astuda. 

Uskumatu küll, aga ka sisetunne võib vahel olla petlik. Otsustasin selle vettpidavust kontrollida ja tegin kiire rännaku 2015. aastasse.

Jagan teiegagi mõned statistilised ja sisulisemad seigad möödunust aastast.

• 11 TEATRIELAMUST. 

Kõige rohkem läksid hinge NO99 "Fantastika" ja Draamateatri "Vennas". Kõige veidram, ja seetõttu mingis mõttes ka kõige huvitavam, oli Labürintteatri etendus "Kommuun" - tõstis tunnikeseks mugavustsoonist kilomeetrite kaugusele.

• 7 KINOELAMUST. 

Viis neist kodumaised. Üks neist ilmselt kõige erilisem film, mida olen üldse elus näinud: "Roukli". Vaatasin  Rouklit kaks korda ja olin mõlemal korral lummatud. Võimaluse avanedes vaataksin veel. Selles filmis on midagi.

Pildi allikas.

• 8 KONTSERTELAMUST. 

Lemmikelamuseks võib tituleerida Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu ülesastumise Sõru Jazzil. Kahtlemata on lemmikutiitli vääriline ka iga-aastane suursündmus Tallinn Music Week, mis alati üllatab, alati tuletab meelde vanu lemmikuid, alati on värvikirev, alati on oodatud. TMW 2015 festivalilt leidsin enda jaoks näiteks äärmiselt põneva koosluse nimega Sturle Dagsland. Eriskummaliseks võiks neid nimetada. Mõjub tugevaimalt laivis.

• 11 LUGEMISELAMUST (+ erialased elamused kirjanduses).

Raamatutest rääkimine tundub kuidagi eriti isiklik. Õigemini, pole raske öelda, milline raamat jäi meelde ja milline mitte, milline raamat puudutas ja milline mitte. Aga väga keeruline on seletada, miks see just nii või teisiti läks. Sellepärast lihtsalt ütlen, et ühtviisi erksad mälestused on nii kodumaisest kui kaugemast kirjandusest: Jim Ashilevi "Kehade mets", Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel", Oscar Wilde "Dorian Gray portree" ja Michel Houllebecq "Kaart ja territoorium".

• Teistest KULTUURIELAMUSTEST 

toon veel eraldi välja Eesti kaasaegse ehtekunsti näituse "Hotell", mis oli möödunud suvel avatud endises Reigi pastoraadi hoones, kus sünnib alati midagi maagilist.

• KOOLI- ja TÖÖELAMUSED

keerlevad ikka laste ja noorte ümber. Seljataga on kolm praktikat, rasked otsused seoses lõputööga. Poolel teel olen koos Hiiumaa Noorsootöö Keskusega Hiiumaa noorte infomessi korraldamisel. Selle tee lõpp paistab aprillikuus.

• 3 REISIELAMUST

Kevadine nädal Mallorcal. 

Suvine nädal Itaalias kallite Gilide imelisel pulmareisil. 

Sügistalvised kolm nädalat Helsingis lastega töötamist praktiseerides.

• ELAMUS "POLEKS EALES ARVANUD, ET...

vahetan (isa õhutusel) oma kätega välja pesumasina mootori harjad."

• ELUMUUTVAD OSTUELAMUSED

Kohvimasin, mis muudab iga hommiku (minusuguse ööinimese jaoks) nii ilusaks ja heaks.

Pildi allikas.

Prillid (mis prillikandjale on umbes nagu lemmikloomad loomasõbrale).

• ELAMUS "UUED TUULED"

Teisisõnu, endalegi ootamatult on põnevaks muutunud kõik, mis toimub Eesti disainimaastikul. Sellele andis hoogu juurde saatesari "Kapist välja", mis huvi ja uudishimu ainult kasvatas. Nüüd on rõõm unistada kõigist neist imelistest esemetest, mis kohalike käsitööliste käte all sünnivad.

• LOODUSE-ELAMUS, 

aga ka esimene kord mägedes. Ma varem polnud kunagi mõistnud teiste juttu "imelistest mägedest". Mööda sõites tundusid nad küll suured ja ilusad, aga ei midagi enamat. Poolepäevane mägimatk muutis mu arvamust kardinaalselt. Nüüd ootan ja loodan, et esimene kord ei jää viimaseks :)

Ja veel..

et oma väega ja käega

paar luuletust-laulu olen loonud

mõne koogi lauale toonud

armsaim neist vast "teater"

/mai 2015/

saladus

peidus me pilkude vahel

justkui oleks midagi ühist

meil teada ja kanda

tunda ja anda

aga ei tea 

kas tähendust otsides

leiame ühise

või on see kõigest

tühi pettekujutelm

seda teada ei saagi

sõnatuks jääb saladus

peidus me pilkude vahel

pinge

peidus me pilkude vahel

lõikaks kui klaasi

teravalt kriginal

läbistab südamelöögid

kisuks kui alasti

mind - vaatajat, kuulajat

murduda kartes

pilgu pööran

sest sina võid olla ju alasti

kõigi me pilkude ees

kõrvade kuuldes

tunnete tundmustes

ja selle eest

ma imetlen, austan

ja kadetsen sind

kogu lahtikistuse juures

sa aitad ja toetad ja avad

mind ja neid teisi

kes vaatavad, kuulavad

kuid mina

mina ei taha olla alasti

kõigi te pilkude ees

või kui ka tahaksin

iial ei suudaks, ei julgeks

lukustun

vaatan maha

nii jääb saladus

saladus peidus me pilkude vahel

on meil ühist või mitte

pole sel vahet

sest ärev hetk

peidus me pilkude vahel

on jagatud kaheks

mulle ja sulle

on seal siis ühist

või mitte

pole sel vahet

sest üks mis kindel

see viiv

on me mõlema oma 

igatahes

• UUEL AASTAL UUE HOOGA?

Kui esimese aastakokkuvõttega sain just ühele poole, siis nii kaugele ma ei küündi, et alanud aastaks mingeid lubadusi anda. Küll aga on mul iseendale suur soov, mis vajab valjusti välja ütlemist ja kirjapanemist, et see ka täide läheks. Mu möödunud aasta täitumata unistus oli korraldada üks väike kontsert. Soovin, et sel aastal läeks see unistus täide ja et ühtlasi lõpetaksin juba liiga kaua kestnud pausi laulmiselamuste vallas.

_ _ _

Aastakokkuvõte ei tundugi enam nii tilulilu. Põgus tagasivaatamine ja meeldetuletamine lööb sisetundel jalad alt ja näitab, et midagi siiski on vahepeal juhtunud. Ühtlasi avab see uued uksed tulevikku. Vähemalt nii ma praegu tunnen ja soovitan teile ka kokkuvõtmist :)

_ _ _

Lõppsõna. 

Nii palju on, mille eest tänulik olla. Lõviosa sellest siia postitusse kirja ei saanudki, sest kõige armsamad ja tänuväärsemad hetked elavad ikka südames ja ühistes mälestustes. Olen tänulik kõigi nende "uute" armsate inimeste eest, kellega olen möödunud aastal kohtunud! Ja olen tänulik kõigi nende "vanade" armsate inimeste eest, kes on läbi aja minu kõrval olnud ja jäänud.

Head uut aastat!

Jõuluaeg

Jõuluaeg on Hiiumaal olemise aeg. Kallite inimestega kohtumise aeg. Kokkamise aeg. Rahu aeg. Vaikuse aeg. Headuse aeg. Ilu aeg. Lootuse aeg. Väikeste lihtsate asjade aeg. Tänulikkuse aeg. Jõuluaeg on aeg, mil on aega.

Aega on piparkookide tegemiseks.

Aega on uute retseptide proovimiseks. Ei pea ju piparkoogitaignast ainult piparkooke tegema. Andra Kalda on oma raamatu "Piparkoogimaitseline" täitnud ideedega, kuidas erinevaid küpsetisi ja magusroogasid piparkoogimaitseliseks muuta. Mina valisin esimeseks katsetuseks Sidrunimaitselise kohupiima-halvaakoogi piparkoogitaignal. Meie perele maitses hästi. Suurim plusspunkt koogi mahlakuse eest.

Aega on vanade lemmikute meeldetuletamiseks. Moorapallid - pakk küpsiseid, 2 spl kakaod, 100 g võid, pool klaasi suhkrut, vajadusel piima. Vooli väikesed maiuskuulid, pane külma seisma ja vii sõbrale jõulukingiks. Magus mälestus lapsepõlvest :)



Aega on "minu esimesteks". Minu esimene pasteet. 700 g broilerimaksa, 50 g võid, 2 väikest sibulat, 1 porgand, 2 küüslauguküünt, soola, pipart, punet; 50 g sulavõid ja maitse järgi brändit. Kuumuta võis maksad, väikeseks hakitud sibul ja küüslauk, keedetud ja väikeseks hakitud porgand. Lisa maitseained. Püreesta köögikombainis. Lisa sulavõi ja brändi, sega saumiksriga.

Minu esimene porgandipirukas. Oli hea, aga vajab kindlasti veel harjutamist, et saavutada magus maitse, mis mind porgandipirukate juures tavaliselt võlub.

Aega on hommikusöögi nautimiseks ja erinevate võileivamäärete proovimiseks: peedi-mädarõikakreem pakub nii maitseelamust kui silmailu.

Aega on uute lemmikute avastamiseks. Jõuluhitt 2015: kringel banaani ja valge šokolaadi täidisega (80 g sulavõid, 150 g valget šokolaadi, 3-4 banaani). Maitses nii hästi, et vedas, et selle viimase veerandigi üles jõudsin pildistada.

Aega on pimeduse, valguse, vaikuse ja värske õhu nautimiseks.

Ilusat aasta lõppu!

Klassikaline võileivatort

Tundub, et olen leidnud "selle õige" võileivatordi retsepti. Sirvisin hiljuti novembrikuu Kodukirja ajakirja ja sealne retseptirubriik oli seekord pühendatud tortidele - nii soolastele kui magusatele.

Panin head mõtted kohe tallele ja peagi saabuva koosviibimise puhul otsustasin valmistada kõige klassikalisemat võileivatorti: must rukkileib, sink, juust, paprika ning muu hea ja parem, millest üks klassik koosneb.

Valminud tort võlus mind ennast peamiselt kahe nüansiga:

• ümmargune kuju, mis võileivatordi puhul on pigem tavatu, kuid lisab nii palju pidulikkust;
• kirjeldamatult hea maitse. Kuigi kõht sai täis, oleks ikka tahtnud veel ühe ampsu võtta, et (veel üks kord) seda rikkalikku - kuid samas lihtsat - maitset tunda.

Lisaks oli torti äärmiselt lihtne teha ning see ei võtnud palju aega. See pidi küll külmas kaua maitsestuma, kuid valmistamisprotsess iseenesest oli lühike.

RETSEPT! (Kodukiri, november 2015)

Singi-juustu võileivatort
12 tk. Valmistusaeg 55 min + üleöö külmkapis.

2 vormirukkileiba (2x 600 g)

Immutamiseks:
5 dl lihapuljongit (või 5 dl vett ja üks puljongikuubik)

Singi-juustutäidis:
0,5 punast paprikat
1 purk (227 g) konservananassitükke (mina tegin ilma ananassita)
250 g sinki
2 dl riivjuustu
150 g toorjuustu
2 sl majoneesi
1 dl hapukoort
musta pipart
peterselli

Kurgi-sibulatäidis:
2 marineeritud kurki
1 punane sibul
2 dl riivjuustu
200 g maitsestamata toorjuustu
1,5 dl hapukoort
1 sl majoneesi
soola, musta pipart

Katteks:
0,5 kurgi-sibulatäidisest
200g maitsestamata toorjuustu
soola, musta pipart

Kaunistamiseks võib kasutada õhukesi singiviile, kurki, ananassi, tomatit vm.

1, Kata 26 cm lahtikäiv koogivorm toidukilega. Haki paprika tükkideks, tükelda pool ananassikuubikutest väiksemaks. Haki kurk ja sibul hästi peeneks.
2. Tükelda sink ja töötle saumiksriga pastaks koos toorjuustu, riivjuustu ja majoneesiga. Sega hulka paprika ja ananass ning maitsesta soola ja pipraga.
3. Sega kokku kurk, sibul, toorjuust, riivjuust, hapukoor ja majonees. Maitsesta ja tõsta pool osa kaunistamiseks kõrvale, kata ja pane külmkappi.
4. Lõika leivaviiludelt koorikud ära. Pane vormi kiht leivaviile, immuta ja määri peale pool singitäidisest. Pane teine kiht leiba, immuta ja kata kurgitäidisega. Kolmas kiht leiba immuta ja kata teise osa singitäidisega. Viimane kiht leiba lihtsalt immuta. Kata pealt toidukilega, pane peale raskus, näiteks lõikelaud, ja tõsta vähemalt 8 tunniks külmkappi.
5. Võta kapist ja kummuta alusele. Hõõru toorjuust pehmeks ja sega kurgitäidisega, maitsesta ja määri tordile. Kaunista tort meelepärasega.

Kuna torditegu võtab vähe aega, siis jääb teil rohkem aega selleks, et selle söömist koos oma sõpradega nautida. Ja mis võiks olla parem kui aeg heade inimeste seltsis?

Ma soovitan teil natuke mõelda sellele iga päev. Kui palju aega olen ma veetnud täna koos inimestega? (vs Kui palju aega olen ma veetnud arvuti-/telefoni-/iPadi-ekraani ees?) Ma mõtlen, päriselt koos olnud inimestega ja nendele oma aega pühendanud. Nii, et te päriselt kuulate üksteist ja vaatate silma. See on üks ilus ja eriline aeg. Hea, kui sellist aega leidub igas päevas.

Täna sain teada, et mu väikevend ütleb õhtuti enne uinumist "Seiklused ootavad mind ees!", sest ta ootab nii väga unenägudega kohtumist.

Soovin teilegi seda innukust oodata seiklusi nii unes kui ilmsi!

Kohupiimakook mustikakattega

Üks kiire, lihtne ja magus amps lõunase kohvi kõrvale. 

Kasutusjuhend: 

suur magusaarmastaja jaksab korraga ära süüa terve koogi, 

keskmine magusaarmastaja pool kooki ja 

vähene magusaarmastaja veerand kooki.

Eriti soovitatav neile, kellel on paha tuju - mustika ja kohupiima kombo on tõhusaim ravi!

Aga sobib ka neile, kellel on sünnipäev.

Sellisel juhul lisandub mustika ja kohupiima kombole võimalus midagi südamest soovida...

...ja hea õnne korral läheb soov ka täide.

Meeleolukat maiustamist!

Kohupiimakook mustikakattega - RETSEPT!

Tegin kolm väikest koogikest (vormi raadius ca 7 cm).

Põhi:
100 g Digestive'i küpsiseid
50 g sulavõid

Purusta küpsised, sega sulavõiga, suru vormide põhja.

Täidis:
200 g kohupiim
75 g kohupiimapastat
vaniljet
100 g sulatatud valget šokolaadi

Sega kõik koostosad omavahel ja suru küpsisekattele. Pane ca 30 minutiks külmkappi tahkuma.

Kate:
ca 150 ml mustikamoosi
želatiini
külma vett

Lase želatiinil külmas vees paisuda. Seejärel lahusta kuumaveevannil ja hoolikalt segades nirista mustikamoosi sisse. Tõsta mustikamoosikate tahkunud kookidele ja pane külma tarretuma (2h kuni üleöö).

Kaunista riivitud valge šokolaadiga.

Šokolaadi-juustukook aka karbikook

Jalutan karbikoogiga läbi vihma ja mõtlen, et küll on tore, et kübeke värskendust taevast alla sajab. 

Sügis möödub nii rutakalt ja talv juba peagi koputab uksele. Sees võbeleb kiiruse värelus - nii palju on teha ja koguaeg teedki, aga valmis justkui midagi ei saa. Aeg vist unustas mainida, et käimas on võistlus. Sörgiks meil aega ei ole, peame jooksma ajaga võidu.

Aga kui sa nüüd korraks pöörad pilgu arvutiekraanilt kõrvale ja vaatad rahulikult aknatagust vihmasabinat, viimaseid kollaseid lehti puu otsas. Mõtled viivuks, kui mõnus on tänane päev ja kui erakordselt kaunis praegune hetk. Siis, usu mind, võtab ka aeg hoo maha ja ootab sind järgi, et saaksid nautida seda killukest oleviku ilust.

- - -

Minu killuke oleviku ilu oli eile kahtlemata toorjuustu-šokolaadi valmistamine. Selleks kulus tõeliselt vähe aega, kuid piisavalt, et korraks kiirustamisest peatuda ja nautida oma väikeses köögis kokkamise võlu ning šokolaadikreemi pehmet ja magusat maitset. Taas jõudsin järeldusele, et koogi tegemine on üks tõhus teraapia vorm. Maagiline cake-making-hour möödus justkui teises reaalsuses. Ja sealt naastes oli elu läinud hoopis teist värvi. 

- - -

Kiire, lihtne ja maitsev RETSEPT! on taaskord pärit Ragne Värgi blogist, mis on minu üks suurimaid inspiratsiooniallikaid.

Nimetasin enda koogi ühtlasi karbikoogiks, sest keeksivormi asemel kasutasin vormina säilituskarpi, millele saab kaane peale panna. Seda puhtalt praktilise vajaduse pärast. Kook vajas õhtul sünnipäevalapseni toimetamist ja selleks ei ole lihtsamat varianti kui kook karbis.

Lihtsuses peitub võlujõud. Proovige järgi!

Maagilist pühapäeva!

Kreemjas karamelline juustukook

Kreemjas karamelline juustukook

Hiiumaal on elu magus, nagu alati :)

Puud on sügiseselt kollakaspunased, päevad on saadetud lehesajust.
Hommikune päikesetõus võtab hingetuks.
Parimat filmi saab näha autoroolis mööda saart ringi sõites: igal ajahetkel on näha nii meeletult palju ilu.
Parimat nalja saab Otiga juttu ajades.

Ja parimat sööki saab ikka ise tehes. Peale kodust paksu põhjaga pitsat sobib maiustamiseks imehästi üks karamelline juustukook. Idee sain sellest RETSEPT!ist. Aga koostisosadest jätsin ära likööri, vaniljeekstrakti ja põldmarjad. Kaunistuseks lõikasin peale hoopis lehmakomme.

Soovitan teil ka natuke reede õhtu puhul maiustada ja toredate inimestega aega veeta!

Kanada õunakook

Kui sõidad septembri esimestel päevadel maakoju värsket õhku hingama, siis küpsetad loomulikult ... õ.. u.. jah, õunakooki!

Juba mitu päeva ootasin, et saaks ühe mõnusa koduse õunakoogi teha (ja ära süüa!). Ma ei ole kunagi olnud teab mis õunakoogifänn, aga sel aastal tundsin küll mingit nostalgilist igatsust selle mõnusa lapsepõlvemaitse järgi. Nii küpsetasin Kanada õunakoogi (RETSEPT!)

Tuletan teile, teised maalastest linlased, meelde, et koduste maitsetega saab ka linnas maiustada: korjake maal õunakorv täis, sõitke linna ja küpsetage oma linnasõpradele üks mõnusmagusmaitsev õunakook!

Kodujuustutort vaarikatega

Kord või paar aastas juhtub, et keegi palub mul endale tellimuse korras midagi magusat valmistada. Kui muidu möödub koogitegu nagu iga muu tavapärane tegevus, siis spetsiaalselt kellegi tellimust täites on kõik teisiti. Peas ringlevad mõtted nagu "äkki ei tule hea maitsega", "äkki ei tarretu", "äkki on liiga magus", "kuidas ma kaunistan" jne. Selliseid ärevaid mõtteid pole kunagi, kui kodustele küpsetan või kui midagi külakostiks teen. Ometi pole selles "tellimusärevuses" midagi halba, vastupidi, sel väikesel särtsul ja sahmimisel on oma võlu.

Seekord soovis armas Kata oma külalistele pakkuda vaarikamaitselist kodujuustutorti. Ärevusmõtete maandamiseks kaasasin abikondiiter Oti, kellega koos möödus tordivalmistamine nii kiirelt ja sujuvalt, et peaaegu ei jõudnudki muretseda, kas ikka tarretub :) See Lia Virkuse RETSEPT! oli meie alginspiratsiooniks, aga kohandasime seda natuke oma maitsele:

• põhjale ei lisanud metspähkleid, vaid suurendasime küpsisekogust;
• kodujuustu kogus sai topeltsuur ja sellevõrra lisasime pisut rohkem ka želatiini ning suhkrut;
• kaunistasime vaarikapüree kihiga.

Et ka ise tulemusega tuttav olla, valmistasime lisaks kolm samalaadset minimagustoitu, mille põhjal võime kinnitada, et retsept tasub järgiproovimist. Tort sai suviselt mõnus, mahe ja vaarikasärtsune.

Aitäh, Kata, et enne Hiiumaa-puhkuse lõppu teid veel koogiga rõõmustada sain!

Suveidüll sõstra-pavlovatega

Mul on juhtunud olema kaks nii imelist päeva, et need on vaja kindlasti kirjaridadesse jäädvustada. 

Esiteks sellepärast, et kõike head tuleb ikka teistega jagada, 

ja teiseks, et pimedatel talveõhtutel oleks tagataskust võtta üks ilus mälestus, mis hinge soojaks teeb.

Eile nautisime väikevend Otiga suurepärast suvepäeva: korjasime morsisiirupi jaoks palju sõstraid, valmistasime kahe peale ühe tellimustordi, ja mis kõige parem, sõime päev otsa KUNINGATE sööki. Mis on kuningate söök? Loomulikult kõik, mida kuningad söövad. Aga miks just kuningate söök? Lihtne - sest Ott tahab kuningaks saada. Kurbusega pean teatama, et küllalt suur oli tema pettumus, kui ütlesin, et meie puhul ei ole tegelikult tegemist kuningliku perekonnaga. Tundub, et seni arvas ta endas kuninglikku verd voolavat. Aga pole viga, ka kosmonaudi amet ajab tulevikus asja ära.

Tagasi kuningliku söögi juurde. Mõned näited: 

• koduleib soolavõi, liha ja koduaia rohesaadustega
• punetee
• jäätiseassortii
• esimesed herned
• esimesed suvikõrvitsad kukeseene-juustu-tomati-täidisega
• tarretatud magustoidud

Päev tipnes kauaoodatud pika ja meeleoluka jutuõhtuga kõige parema sõbranna Mariliisi juures, kus on alati nii uskumatult hea ja kodune olla.

Tänase päeva ilu sai alguse juba esimestest ärkveloleku minutitest. Sõitsin varahommikul Mariliisi juurest koju, saatmas esimesed päikesekiired, tihe udu ja kastemärjast sädelevad põllud. Looduse ilu ja võlu! 

Kodus ootas Ott, kes oli otsustanud, et täna sööme sultanite sööki.

Kui sultani-hommikusöök oli söödud, panime ahju küpsema meie päris esimesed (!!!) pavlova-põhjad, peesitasime päikese käes, lõime pisut indiaanlaste tantsu ja siis suundusime vaarikajahile. Viimase käigus avastasime, et me ei elagi nii privaatselt, kui oleme seni arvanud. Vastupidi, meil on palju naabreid vaarikausside näol. Mõnest vaarikast avastasime isegi paljulapselise usside pere. 

Mida lähemale õhtule, seda mõnusamaks kõik sai. Maiustasime hernestega, mängisime peitust ja ootasime ema koju. Kui ta jõudis, ootas meid Kõrgessaare mõisapargis Riho Sibula kontsert, mis oli lihtsalt nii piiritult ilus, et mul olid peaaegu kogu kontserdi aja külmavärinad. 

Ilu-külmavärinate leevenduseks läksime pärast kontserti Paopele ujuma, kus meid võttis vastu supisoe merevesi ja peaaegu inimtühi rand - üks Hiiumaa mõnusamaid võlusid.

Ja siis, täpiks i-l, õhtusöögiks värsked kartulid sibulasiksi (laensõna saarlastelt) ja praelestaga ning magustoiduks sõstra-pavlovad mõnusa kuuma kohviga. 

Olen pavlova-kooke ise üldse väga vähe söönud, teinud enne tänast polnud kordagi. Aga et kõik neid nii hea sõnaga kiidavad, siis millal veel võiks olla parem aeg katsetamiseks kui praegu, kui hapukad sõstrad on valmis saanud ja annavad magusa besee ja vahukoore vahel imehea maitsenüansi. Beseepõhjad valmistasin Angeelika Kangi retsepti järgi, peale panin suhkruga vahustatud vahukoort ja nii punaseid kui musti sõstraid.

Just selliseid mõnusaid elamusi tahtsingi teiega jagada :) Hea on mõelda, et homne päev saab olema küll teistsugune, aga kindla peale sama ilus. Soovin teilegi võrratut olemist!