Pühapäevamaagia toimib jälle. Lausa imeline päev! Võib-olla mängib oma osa see, et esimest korda mandril elamise aja jooksul olen lasknud jõuluootusel oma hinge pugeda. Varem olen alati mõelnud, et mis meeleolu ma siin ikka loon, kui jõuludeks niikuinii Hiiumaale sõidan. Siis oli jõuluootus pigem kibeda maitsega: ootasin muudkui, millal ometi tuleb viimane tööpäev ja saab Hiiumaale sõita ja tõeliselt ilusat jõuluaega nautima hakata.
Tänavu on mu ümber tekkinud aga nii palju inimesi, kes räägivad, kuidas nad jõule armastavad ja mida nad kodus advendiajal muudavad. Tundub, et neil on õnnestunud mindki jõulupisikuga nakatada. Lõpuks jõudis pärale ka see teadmine, et suurema osa ajast veedan ma siiski siin, oma Viimsi kodus. Vaid pühad saan Hiiumaal veeta. Miks siis mitte pühade-eelset ja -järgset aega samaväärselt nautida, nagu need imelised Hiiumaa päevad saavad olema.
Ühtlasi on see nii veider, kuidas uue kohaga kohanemine võib võtta aastaid. Ja kui kaua läheb aega, et üks korter muutuks koduks, seal elavate inimeste nägu. Kõigil see kindlasti nii pika vinnaga ei käi. Minul küll. Aga seda suurem on rõõm selle üle, kui märkad või muudad midagi, mis tekitab tunnet, et oled ja elad just sellises pesas, mis sulle parim on. Isegi see ei sega, et tuba on külm. Teate ju küll - peaasi, et süda soe on! :)
Tänase esimese advendi puhul küpsetavad paljud piparkooke. Mina eriti suur piparkoogisõber pole. Võin neid küll küpsetada seltskonna nautimise pärast (näiteks väikese vennaga), aga kes need pärast ära sööb? - Ei tea. Minu jõuluootue klassikaliseks kujunenud maitseelamus on hoopis porgandikook toorjuustukreemiga. Püüan seda ikka igal aastal valmistada. Teen seda Nami-Nami RETSEPT!i järgi. Tänavu lisasin taignasse omalt poolt ka paar peotäit purustatud maapähkleid.
Esimest korda on meil Viimsis ka oma väike jõulupuu.
Kaunist jõuluootust!
