Kooli ajal ma just eriline käsitöösõber ei olnud. Tegin kõik ära, mis käsitöötunni programmi kuulus, käisin ka paaril käsitööolümpiaadil, aga see oli ka kõik. Minu eredamaks mälestuseks sellest ajast on vast sõjaväemustriline õmmeldud seelik ja paar halli-valge-mustrilisi villaseid sõrmikuid. Hiljuti tuli jutu sees välja, et külmal ajal kannab isa ikka minu kootud ja kingitud salli. Umbes aastas korra proovisin kududa ka sokke, aga alati kukkus välja nii, et üks sokk sobis jalga mulle ja teine minu väiksele vennale. Seega sokikudumine vajab veel harjutamist.
Minu tõeline armastus käsitöö vastu sai aga alguse alles hiljuti, 2013. aasta esimeses pooles. Naljaga pooleks võib lausa öelda, et just selle uue kire pärast vähendasin sügisel töökoormust täiskohalt kolmveerandile, et mul oleks rohkem aega kodus oma väikseid asju meisterdada. Ja mitte niisama ei leidnud ma käsitöö juurde teed. Selle asja taga on minu armas sõber ja töökaaslane Liisi, kes kunagi lihtsalt niisama paigal ei seisa. Kui juhtub olema puhkehetk, siis võib kindel olla, et tal on käsil järgmine heegeldamise projekt. Nii hakkas kadedus mind seestpoolt närima: ma ei saanud ju Liisist kehvem olla ja lihtsalt jalg üle põlve istuda ja jutustada. Kadedusest sai hüppelaud armastusele käsitöö vastu. Ja selle eest olen ma Liisile väga tänulik!
Millist käsitööd ma teen? Heegeldan, meisterdan tähtpäevakaarte, koon natuke ja teen veel mõnesid pisiasju.
Minu suurim projekt siiani on kingitus emale: motiividest heegeldatud päevatekk (16x16 motiivi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar