Reisimine on kahtlemata üks minu südameasju. Ja ma ei mõtle siin ainult lennukiga kaugele lendamist ja uute maade avastamist. Kogun energiat nii sellest, kui veedan nädala Hispaanias kui sellest, et sõidan üle viie aasta üheks päevaks Tartusse.
Kui nüüd teile minu energiavarude retsept avaldada, siis need täienevadki peamiselt a) Päikese toel, b) heade inimeste keskel, c) külas käies või erinevate inimestega kohtumisel, d) uusi paiku avastades.
Mõnda aega tagasi sündis meil sõbrannaga kümne minuti jooksul spontaanne otsus sõita mõneks päevaks Itaaliasse. Mõeldud-tehtud, lennukipiletid on ju vaid paari kliki kaugusel. Nüüd oleme juba tagasi. Ma ei ole eriline reisipäeviku pidaja, aga tean, kui kiiresti mälusopid uue infoga täituvad. Seepärast panen siia kirja ja jagan teiega põgusalt, mida üks kevadine energiakogumise reis Itaalias võib sisaldada.
Lendasime Eestist ära kolmapäeva õhtul. Jõudsime keskööks Milano lennujaama, kust võtsime rendiauto ja sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusele Oleggiosse, kus meid ootas ees esimene peatuspaik. Sellest sai ka meie meeldivaim ööbimiskoht.
Ümbritsetuna põldudest ja mõnusast maavaikusest, magasime õndsat und. Hommikul sai paljajalu uksest kastesele rohule astuda, lasta soojadel päikesekiirtel nägu paitada ja kuulata, kuidas kanad aedikus kaagutavad, taamal kõrgumas maalilised mäed. Hommikusööki saime just sellisel ajal, nagu olime soovinud. Ja see oli imeline. Kõik, mis lauale toodi - ja toodi muudkui veel ja veel - maitses suurepäraselt. Lõppakordiks oli cappuccino koos maasikakorvikestega - vedas, et keelt päris alla ei viinud ;) Üllatuskingiks saime majutuskoha pidajalt kaasa pudeli punast veini. Samuti ei olnud ta kade soovituste jagamisel. Olime plaaninud minna Coma järve äärde, kuid tema soovitas sõita hoopis Maggiore järve äärde, kus pidavat olema ilusad vaated, aga oluliselt vähem rahvast. Võtsime nõu kuulda ja asusime Maggiore poole teele - kahtlemata õige otsus! Seal oli tõepoolest vähe inimesi ning silmipaitavad vaated. Nautisime täiel rinnal päikselist ilma ja sõitsime paadiga Pescatori ja Bella saarele, mis paiknevad Maggiore järve keskel.
Nagu mõnusates kohtades ikka, lendas aeg ruttu. Peale viite võtsime kursi Verona poole. Sealne öömaja tekitas vastakaid emotsioone: temperamentne itaalia vanaproua, kes meid vastu võttis, ehmatas minusuguse argliku eesti tüdruku esialgu ära. Järgmisel päeval lahkusime aga kallistustega. Tänu temale sain paari sõna näol praktiseerida ka kunagi õpitud itaalia keelt, mis tuletas meelde, kui väga mulle itaalia keel meeldib.
Veronas jalutasime natuke linna peal ja nautisime õhtusööki. Järgmisel hommikul käisime vaatamas kuulsat Julia rõdu.
Otseselt Itaaliat see küll ei puuduta, aga mul õnnestus Veronas esimest korda käia ka COS'i poes ja soetada sealt endale üks imearmas kleit. Ka asjad teevad vahel palju rõõmu :)
Veronast sõitsime edasi Veneetsiasse. Kõik on kuulnud gondlisõitudest ja teavad, et Veneetsia on koht, kus tuleb ära käia, sest see on üks ilus ja eriline paik. Nii ka mina. Aga pildid ja sõnad ei saa Veneetsiat kirjeldada. Sinna jõudes olime juba rampväsinud, kõigil kõhud tühjad, ja pidime kohvritega mööda kitsaid tänavaid seiklema, et majutuskoht üles leida. Sellest hoolimata ahhetasin igal tänavanurgal mõttes selle üle, kui palju ilu Veneetsias peidus on. Olen siiani vaimustunud ja tahan kindlasti tagasi minna.. nii, et oleks rohkem aega ja saaks sihitult Veneetsia tänavatel jalutada ja lasta ilul endasse voolata.
Käisime ka gondliga sõitmas, mis oli tore elamus, aga mida uuesti ette ei võtaks, sest see on üsna kallis ettevõtmine.
Peale iluelamuste kostitas Veneetsia ka maitseelamustega. Valge vein, pasta bolgonese ja sidrunijäätis oma parimas võimalikus võtmes pakkusid mulle kui paadunud söögiarmastajale palju rõõmu.
Juba olimegi veetnud kaks mõnusat päeva. Laupäeva lõunal suundusime Veneetsiast Milanosse. Sõit sinna on üsna pikk (ca 3h), mistõttu olime pärast rendiauto tagastamist lennujaama ja rongiga Milano kesklinna sõitmist üsna väsinud - tahtsime vaid asjad majutuskohta viia ja sööma minna. Ema on aga õpetanud, et tahtmine on taevariik ja saamine on iseasi. Seekord täpselt nii oligi. Lühidalt kokkuvõetuna, broneeritud majutuskoht ei võtnud meid elektri- ja veeprobleemide tõttu vastu ja pidime endale uue öömaja leidma. Antud hetkel tekitas see seik üsna palju tuska, aga nagu ikka - lõpp hea, kõik hea. Leidsime endale mõnusa hotelli ja sõime viimast korda koos õhtust. Itaalia lasanje on ikka itaalia lasanje :) Pärast sööki läksime tuppa tagasi, sest väsimus oli meist võitu saanud. Kui teised unenägusid ootasid, rõõmustasin mina end veel kuuma vanniga, mis inimesele, kellel kodus vanni pole, on ilmselgelt täielik luksus.
Kuigi äratus pühapäeva hommikul oli juba kell neli, ärkasin hea tujuga, sest õhtu oli lõppkokkuvõttes olnud väga mõnus. Hea meel oli koju tagasi tulla, sest kodus on alati kõige parem. Aga täpselt sama hea meel oli ka selle üle, et lühike ja spontaanselt planeeritud Itaalia-reis teoks sai :)
Minu lemmikelamusteks võib tituleerida
1) esimese päeva algusega meie agriturismo majutuskohas ja Maggiore järve ääres,
2) Veneetsia ilu ja võlu,
3) kõikvõimalikud maitseelamused,
4) SOOJA PÄIKESE.
Sõbrad, sõitke ka reisile! Kui Itaaliasse ei saa, siis ma luban teile, et ka Eestis on palju veel nägemata kohti, mis imelisi elamusi võivad pakkuda.
