Mul on juhtunud olema kaks nii imelist päeva, et need on vaja kindlasti kirjaridadesse jäädvustada.
Esiteks sellepärast, et kõike head tuleb ikka teistega jagada,
ja teiseks, et pimedatel talveõhtutel oleks tagataskust võtta üks ilus mälestus, mis hinge soojaks teeb.
Eile nautisime väikevend Otiga suurepärast suvepäeva: korjasime morsisiirupi jaoks palju sõstraid, valmistasime kahe peale ühe tellimustordi, ja mis kõige parem, sõime päev otsa KUNINGATE sööki. Mis on kuningate söök? Loomulikult kõik, mida kuningad söövad. Aga miks just kuningate söök? Lihtne - sest Ott tahab kuningaks saada. Kurbusega pean teatama, et küllalt suur oli tema pettumus, kui ütlesin, et meie puhul ei ole tegelikult tegemist kuningliku perekonnaga. Tundub, et seni arvas ta endas kuninglikku verd voolavat. Aga pole viga, ka kosmonaudi amet ajab tulevikus asja ära.
Tagasi kuningliku söögi juurde. Mõned näited:
- koduleib soolavõi, liha ja koduaia rohesaadustega
- punetee
- jäätiseassortii
- esimesed herned
- esimesed suvikõrvitsad kukeseene-juustu-tomati-täidisega
- tarretatud magustoidud
Päev tipnes kauaoodatud pika ja meeleoluka jutuõhtuga kõige parema sõbranna Mariliisi juures, kus on alati nii uskumatult hea ja kodune olla.
Tänase päeva ilu sai alguse juba esimestest ärkveloleku minutitest. Sõitsin varahommikul Mariliisi juurest koju, saatmas esimesed päikesekiired, tihe udu ja kastemärjast sädelevad põllud. Looduse ilu ja võlu!
Kodus ootas Ott, kes oli otsustanud, et täna sööme sultanite sööki.
Kui sultani-hommikusöök oli söödud, panime ahju küpsema meie päris esimesed (!!!) pavlova-põhjad, peesitasime päikese käes, lõime pisut indiaanlaste tantsu ja siis suundusime vaarikajahile. Viimase käigus avastasime, et me ei elagi nii privaatselt, kui oleme seni arvanud. Vastupidi, meil on palju naabreid vaarikausside näol. Mõnest vaarikast avastasime isegi paljulapselise usside pere.
Mida lähemale õhtule, seda mõnusamaks kõik sai. Maiustasime hernestega, mängisime peitust ja ootasime ema koju. Kui ta jõudis, ootas meid Kõrgessaare mõisapargis Riho Sibula kontsert, mis oli lihtsalt nii piiritult ilus, et mul olid peaaegu kogu kontserdi aja külmavärinad.
Ilu-külmavärinate leevenduseks läksime pärast kontserti Paopele ujuma, kus meid võttis vastu supisoe merevesi ja peaaegu inimtühi rand - üks Hiiumaa mõnusamaid võlusid.
Ja siis, täpiks i-l, õhtusöögiks värsked kartulid sibulasiksi (laensõna saarlastelt) ja praelestaga ning magustoiduks sõstra-pavlovad mõnusa kuuma kohviga.
Olen pavlova-kooke ise üldse väga vähe söönud, teinud enne tänast polnud kordagi. Aga et kõik neid nii hea sõnaga kiidavad, siis millal veel võiks olla parem aeg katsetamiseks kui praegu, kui hapukad sõstrad on valmis saanud ja annavad magusa besee ja vahukoore vahel imehea maitsenüansi. Beseepõhjad valmistasin Angeelika Kangi retsepti järgi, peale panin suhkruga vahustatud vahukoort ja nii punaseid kui musti sõstraid.
Just selliseid mõnusaid elamusi tahtsingi teiega jagada :) Hea on mõelda, et homne päev saab olema küll teistsugune, aga kindla peale sama ilus. Soovin teilegi võrratut olemist!
