Mida vennad tahavad? vol. 1 (Vastus: rüütlikiivrit)

Kaks järgmist postitust on teemal "Mida vennad tahavad?". Minu kaks venda tähistavad oma sünnipäeva jaanuaris ja tänavu olid neil mõlemal päris konkreetsed soovid. Eriti üllatunud olin, kui vanem vend teatas tavalise "ma ei tea, midagi ei taha"-soovi asemel koos pildiga

"näe, seda tahan!"

Kui nii konkreetne soov esitatakse, tuleb see täita.

Otsisin mustri ja asusin heegeldama. Mustri autor on BrieCrochet Design.

Tulemus sai selline, sutsu tumedam, aga kujult sama.

Pildid tegi Hanna-Maria.

Järgmises postituses näete, mida väikesed vennad soovivad. Ühtlasi ootan huviga märtsikuud, kui minu kolmandal vennal sünnipäev on - kes teab, millised tema soovid veel on ;)

Minu värviliste ja teravmeelsete sõprade kodu ehk kootud purgiümbris

Kui ühes eelmistest blogipostitustest mainisin oma lemmikvärvi lõngaga kudumist, siis täna saate näha, mis sellest lemmikvärvi lõngaga kudumisest välja tuli. Alguses ma ei teadnudki, mida koon. Oluline oli, et saaksin lõpuks ometi midagi helehalli lõngaga luua, sest tegu on kahtlemata kõige popima käsitöö tegemise värviga minu jaoks praegu. Alguses kujutasin ette, et koon salli, aga kui selle salli ühe korra purgi ümber panin ja see millimeetri täpsusega sobis, otsustasin, et kaunistan hoopis purgi ära ja teen sellest kodu oma värvilistele sõpradele (loe: erinevatele pliiatsitele) ja teravmeelsetele (loe: kääridele). Sidusin veel vaba käega lõigatud nahariba kudumiga kaetud purgile ümber ja valmis see saigi.

Katsetusi Kihnu saareköögi põhjal

Jõulueelsel ajal kirjutasin teile oma päris esimesest 2014. a jõulukingitusest ja lubasin, et kindlasti saate teiegi sellest osa. Oleksite võinud juba saada kaunil jõuluajal, aga kes siis jõudis arvutis blogipostitusi kirjutada :) Seega nüüd tuleb väike jõulumenüü meenutus.

Aga kõigepealt kingitusest, milleks on kokaraamat "Armastusega Kihnust, uut ja vana saareköögist". 

(Pilt on pärit Toidutare.ee lehelt).

Oi, kui suur mu rõõm oli, kui selle raamatu pakkepaberi seest leidsin! Ja rõõm sai suuremaks, kui raamatu sisse vaatasin. Mulle meeldib eriti see, et raamatu autor on iga toidu juurde kirjutanud ka natuke Kihnu saare lugu. Teiste sõnadega, sealt saab lugeda, mis on Kihnule kõige iseloomulikumad toorained, millist leiba valmistatakse pühade ajal, milline on Kihnu rahvusroog, millist kala pidas rannarahvas vanasti prahikalaks jne. Iga toiduga käib kaasas lugu, tükike Kihnu pärandit.

Esimesena katsetasin raamatust kodujuustupirukat. See sai aga nii kiiresti otsa, et pildile ei jõudnudki.

Et jõuluajal pidid kõik traditsioonilised toidud ka lauale mahtuma, siis otsustasin, et algatuseks proovin jõululaual ära paar väiksemat rooga, mis pigem suupiste või toidukõrvase aset täidavad. Valituks osutusid tursamaksasalat ja majoneesiküpsised.

Tursamaksasalati valisin, sest polnud ise kunagi tursamaksa söönud ja tahtsin ära proovida. Selleks oli vaja 250 g tursamaksakonservi, 2 keedetud muna, 1 väike mugulsibulat ja 1 väikest soolakurka. Koostisained tuli hakkida, segada ja siis lasta heal maitsta. Ja maitses ka hästi - eriti hõrk oli salat krõbedal röstsaial.

Majoneesiküpsised tundusid minu jaoks aga eriti erilised. Ma poleks kunagi selle pealegi tulnud, et võiksin majoneesi küpsistesse panna. Majoneesiküpsiste tarvis oli vaja 200 g võid, 2 muna, 2 dl suhkrut, 1 tl vanillsuhkrut, 2 dl majoneesi, 8 dl nisujahu ja glasuuriks piimašokolaadi. Küpsiseid ahjuplaadile ladudes sain aru, et oleksin pidanud esteetilistel kaalutlustel vast väiksemad küpsised vormima ja neid kahel ahjuplaadil küpsetama, et ampsud pisemad saaks. Aga ka suured majoneesiküpsised said otsa - maitsesid minu üllatuseks imeliselt. Kui juba ühe võtsid, siis ei jäänud teine suhu pistmata. 

- - - 

Kes kokaraamatuid armastab, sellel soovitan Kihnu saareköögi raamatu ka enda köögiriiulile hankida. Ise jätkan tasapisi Kihnu köögiga tutvumist :)

Mütside ja kinnaste pesa ehk heegeldatud korv

  

Mul on vägagi nauditav töö ja tore kool, aga ikkagi kibelen ma iga päev koju, et saaks juba meisterdama tulla. Olgu selleks meisterduseks siis puukasti ülevõõpamine värviga või pappkasti kaunistamine uue kattega, oma lemmikvärvi lõngaga kudumine või kõikidest kõige lemmikum käsitöötegevus - heegeldamine. 

Täna jagan teiega just seda kõikidest kõige lemmikuma käsitöö tulemust. Et mütse, salle ja kindaid on kogunenud nii palju ja nad kõik ei taha ära mahtuda mu väiksele mütsi-salli-kinda-riiulile, siis otsustasin, et mütsid ja kindad peavad saama eraldi pesa ja sallid võivad üles riiulile laiutama jääda. Mõeldud, tehtud. Otsisin välja oma kõige suurema heegelnõela ja ammu "igaks-juhuks-tellitud-trikoopaela", panin käima hea filmi, mida sõbranna oli soovitanud ja asusin tegutsema. Kaks tundi hiljem, pärast katkematut heegeldamist ja filmist põhjustatud suuri kurbuspisaraid, sai valmis pesa mu pea- ja kätesoojendajatele. Kiire, lihtne, praktiline. Ja mis peamine: nii hea on alati olla, kui oma kätega midagi valmis oled saanud :)

Jõulumagustoit

Minu jaoks on kahtlemata parim iga-aastane jõululaua klassika seaprae ja hapukapsaste näol kõikvõimalike lisanditega sealjuures. Aga pärast kõhu  p e a a e g u  täis söömist võiks traditsioonilisi maitseid kroonida üks mõnus ja mahe ja mahlane (ja mitte liiga magus) jõuluõhtu magustoit käsikäes värskelt valminud kohviga.

Ma ei teinud seekord Hiiumaale tulles kokkamise osas mingeid plaane. Otsustasin, et meisterdan köögis täpselt nii palju ja nii suurtes kogustes, kui sisetunne parasjagu lubab. Sest, teate ju küll, toiduvalmistamist peab saatma rõõm ja nauding. 

Täna hakkas hommikust saadik minu sees kasvama jõulumagustoidu tunne. Esimesena valisin välja väikesed, äsja päkapikkude poolt toodud, keraamilised vormid, mille sisse magustoidud teha. Siis tundsin igatsust pohlamoosi ja kohupiima koosluse järele. Hiljem, poes käies, sai selgeks, et jõulumagustoidule tuleb lisada tükike Hiiumaad. Nii sai retsepti osaks see päris õige Hiiu Pagari Hiiumaa leib. Juba maksma jalutades turgatas pähe mõte, et magustoit saaks imeline Alma latte-maitselise jogurtiga, mis minu rõõmuks poe riiulitelt vastu vaatas. Jõulukirikus, muude mõtete vahel, panin magustoidu otsast lõpuni kujutelmas kokku.

Nii tulingi koju ja võtsin

RETSEPT!
vormide määrimiseks võid
ja ülepuistamiseks riivleiba

1 viilu Hiiumaa leiba ja hakkisin kuubikuteks
200 g vaniljemaitselist kohupiima
200 g latte-maitselist jogurtit
u 1/3 purki pohla-õunamoosi

kaunistuseks Hiiumaa metsade külmutatud jõhvikaid.

Määrisin 5 väikest vormi võiga, puistasin üle riivleivaga. Seejärel täitsin vormid järjest latte-jogurti, leivakuubikute, pohlamoosi ja kohupiimaga. Selle peale panin veel natuke jogurtit ja pohlamoosi ning kaunistuseks mõned leivakuubikud ja jõulupunased jõhvikad.

Natuke muretsesin kuni magustoiduajani, et äkki sai midagi liiga vähe või liiga palju või on magustoit mahlase asemel ehk hoopis kuivapoolne. Aga oh seda rõõmu, kui esimene amps andis kinnitust, et meie pere jõuluõhtu magustoit sai just täpselt selline, nagu ma soovisin, või isegi natuke parem. Nii vist juhtub, kui paned millesegi kogu oma rõõmu ja pühendumuse :)

Jõulusoov

lumehelves tasa langeb

jõulukuuse oksale

soojus hinges, meel on malbe

rahu täitnud südame

köögis hapukapsa podin

piparkoogid laual reas

nurrukass siis sülle ronib

tänumõtted täitnud pea

kuskilt kostub kingikrabin

kas on tulnud jõulumees?

kuulan, vaid üks vaikne sabin

ehk on päkapikud need?

jõuluaja salapära

süütab sära silmades

avanegu ajavärav

et saaks see kesta veel ja veel

see, mis kõige hinnalisem:

koos kallitega oldud aeg

iga hetk, ka kõige pisem

oh, imeline jõuluaeg..

/jõul 2014/

Kauneid jõule teile kõigile!

Porgandikook toorjuustuglasuuriga

Mis oleks jõuluootus ilma porgandikoogita? - Just, just, polegi olemas sellist jõuluootust.

Sellepärast otsisingi juba eelmisel nädalal välja ühe lihtsa ja mahlase porgandikoogi retsepti, mis aitaks jõuludel kiiremini kohale jõuda. Seega, täna ootan porgandikoogiga jõule juba teist korda viimase nädala jooksul.

RETSEPT!iga saab tutvuda Askeldused Köögis blogis. Mina täiendasin seda omalt poolt hakitud mandlite ja kreeka pähklitega, mis on peidus koogi sees ja nähtaval kaunistusena glasuuril.

Mu üllatus oli suur, kui oma tuppa astudes leidsin laua pealt päkapiku, ninapidi koogis kinni. Ott küll räägib, et nad (päkapikud) on nähtamatud, aga ma ju täitsa ise nägin, kuidas päkapikk, põsed punnis, kooki sõi. Aga ma saan aru küll. Päkapikud ootavad jõule kindlasti vähemalt sama palju kui mina, sest nendel on juba pikk-pikk töö seljataga ja kui nad saavad ükskord kõik kingid laiali veetud, hakkab neil ju puhkus. Usun, et see päkapikupoiss tuli nähtamatusest lihtsalt korraks välja, et porgandikoogi abiga jõuludele (ja sellejärgsele puhkusele) lähemale jõuda ;)

Pisike mõmm ja väikeste printsesside aksessuaarid

Eelmises postituses tutvustatud jõuluootuse maagia on minu elus viimastel päevadel täisvõimsusel töötanud. Nii palju toredaid ja lihtsaid, aga samas erilisi hetki, ja nii palju sügavaid emotsioone, millest tahaks kahe käega kõvasti kinni hoida, et nad ometi veel ei läheks... 

Ma võin teile avaldada ka kogu selle erilisuse saladuse: need suurepärased inimesed, kes mind ümbritsevad. Nemad loovad selle maagia, kus on peidus kõik hetked, emotsioonid, võlu ja hea olemine.

Ja loomulikult, päkapikud. Et mis nendega? Nemad loovad ka jõuluaja võlu. Vaadake vaid neid väikeste laste säravaid ja ootusärevaid silmi, kui päkapikkudest on juttu :)

Koos päkapikkudega meisterdasime veel ühe pisikese mõmmiku, kes - nagu ikka - on täidetud armastusega. Mõmmik on u 20 cm pikkune ja heegeldatud akrüüllõngast.

Ja päkapikkudega töötasime välja ka aksessuaarikomplekti väikestele printsessidele: patsikumm + 2 juukseklambrit. Valminud Liisi õpetatud meetodil.

_ _ _
Lõpetuseks rõõmusõnum: homme sõidan HIIUUMAAALEE, juhuu! 

Jõudke teiegi ilusti kodudesse oma armsate juurde jõuluaega nautima!

Jõulueelne maagia

Mina olen kindlasti üks nendest, kellel jõuluootus ja jõulud meele kuidagi erakordselt helgeks teevad. Tänavu on eriti maagiline kogu jõulueelne aeg. Ega jõulupühad ei olegi otseselt need, mida ma igatsen, küll aga ootan perega koosolemist, väikevennaga mängimist, Hiiumaa rütmis elamist, köögi vallutamist ja uute retseptide proovimist.. Ja selle kõige imeliseni on jäänud veel vaid loetud päevad.

Sel aastal ei heiduta mind isegi lume puudumine. No kui on jõulud kummikutega, siis on. Tunne on oluline ja see on praegu täpselt õige :)

Sain täna juba oma esimese jõulukingi, mis hakkab kindlasti tulevikus siin blogilehel välja paistma. Aga millal ja kuidas? See jääb saladuseks :) natuke põnevust peab ka olema.

Mitte ainult mina ei saanud täna esimest jõulukinki, vaid ka mitu minu väikest sõpra pidasid täna lasteaedades jõulupidusid, muuhulgas väikevend Ott. 

Küsisin temalt siis traditsiooniliselt
"Mida jõuluvana sulle tõi?"
Ott: "Kommi."
Mina: "Kas ainult kommi?"
Ott: "Ei, mitte ainult kommi, vaid nii palju kommi nagu meil kartulipõllus mulda on!"

Seega tundub, et kommivarud on meil Hiiumaal üüratud ;)

Ka minu koostöö päkapikkudega on vahepeal jõudsalt sujunud. Nii on mõned head lapsed saanud jõulude puhul endale uue sõbra. Tutvustan teidki nende väikeste sõpradega, kellesse igaühesse on heegeldatud kuhjaga armastust.

Konnavennad (Triin Mihkelsoni õpetuse järgi, pikkus u 20 cm, akrüllõng)

Jänespoiss (Triin Mihkelsoni õpetuse järgi, pikkus u 30 cm, akrüüllõng)

Väike mõmm (Lilleliisi õpetuse järgi, pikkus u 14 cm, puuvillane lõng)

Maagilist jõuluootust teile kõigile!

Jõulukaardivabrik on avatud

Teine advent. Märk sellest, et jõulud hakkavad jõudma ja peagi paneme seinale kalendrid aastanumbriga 2015.

Jõulutuled panin üles ammu enne esimest adventi ning küünlasära täidab tuba alates sellest, kui pimedam aeg meie maale jõudis. Seega jõulusoojust ja hubasust on kodu täis olnud juba kaua aega. 

Täna, teisel advendil, sõin õhtusöögiks verivorste hapukapsaste ja ämma tehtud pohlamoosiga. Ja avatuks sai kuulutatud Liisa jõulukaardivabrik, mis valmistab ka pisikogustes kingitusi. Nimelt, kui päkapikkudega oma iga-aastast jõulukohtumist pidasime, rääkisid nad, et nad teavad palju häid lapsi, kellest mõnedega on ka minul au tuttav olla. Pikemalt mõtlemata allkirjastasime koostöölepingu ja andsin oma nõusoleku, et aitan päkapikel neid armsaid rõõmustada.

Tähtsam aga kõigist küünlaist, kaartidest, kinkidest ja verivorstidest on see mittemateriaalne, mis meid iga päev ümbritseb ja meie sees peidus on. Just aasta lõppedes hakkab see osa endast rohkem märku andma. Päev läbi kaarte meisterdades leidsin minagi aja ja võimaluse teha üks rännak enda sees ja mõelda nii tagasi kui edasi. Mõtteid ja küsimusi, nagu alati, tekkis palju. Aga teiega jagan seda üht ja kõige tähtsamat - tänulikkuse mõtet. Jõulukaardinimekirja koostades sai nimekiri ehmatavalt pikk, aga see oli rõõmuvalmistav ehmatus. Ma olen nii piiritult tänulik kõigile neile kaardisaajatele ja loomulikult neile, kes kaarti ei saa, vaid kellega saan oma jõulupühad koos veeta (loe: perele). Olen tänulik, sest kõik need inimesed on mind imehästi hoidnud. Justnimelt IMEhästi, sest viimaste kuude jooksul olen end korduvalt leidnud imestamas mõtte juures "kas tõesti just juhtus nii?". Aitäh selle eest!

Täna (ja igal teisel päeval) väärib erilist tänu minu armas ema Kulla, kellel on sünnipäev. Palju tänu ja palju õnne!

Kaunist jõuluootust ja olge teiegi imehästi hoitud!