Jõulukaardivabrik on avatud

Teine advent. Märk sellest, et jõulud hakkavad jõudma ja peagi paneme seinale kalendrid aastanumbriga 2015.

Jõulutuled panin üles ammu enne esimest adventi ning küünlasära täidab tuba alates sellest, kui pimedam aeg meie maale jõudis. Seega jõulusoojust ja hubasust on kodu täis olnud juba kaua aega. 

Täna, teisel advendil, sõin õhtusöögiks verivorste hapukapsaste ja ämma tehtud pohlamoosiga. Ja avatuks sai kuulutatud Liisa jõulukaardivabrik, mis valmistab ka pisikogustes kingitusi. Nimelt, kui päkapikkudega oma iga-aastast jõulukohtumist pidasime, rääkisid nad, et nad teavad palju häid lapsi, kellest mõnedega on ka minul au tuttav olla. Pikemalt mõtlemata allkirjastasime koostöölepingu ja andsin oma nõusoleku, et aitan päkapikel neid armsaid rõõmustada.

Tähtsam aga kõigist küünlaist, kaartidest, kinkidest ja verivorstidest on see mittemateriaalne, mis meid iga päev ümbritseb ja meie sees peidus on. Just aasta lõppedes hakkab see osa endast rohkem märku andma. Päev läbi kaarte meisterdades leidsin minagi aja ja võimaluse teha üks rännak enda sees ja mõelda nii tagasi kui edasi. Mõtteid ja küsimusi, nagu alati, tekkis palju. Aga teiega jagan seda üht ja kõige tähtsamat - tänulikkuse mõtet. Jõulukaardinimekirja koostades sai nimekiri ehmatavalt pikk, aga see oli rõõmuvalmistav ehmatus. Ma olen nii piiritult tänulik kõigile neile kaardisaajatele ja loomulikult neile, kes kaarti ei saa, vaid kellega saan oma jõulupühad koos veeta (loe: perele). Olen tänulik, sest kõik need inimesed on mind imehästi hoidnud. Justnimelt IMEhästi, sest viimaste kuude jooksul olen end korduvalt leidnud imestamas mõtte juures "kas tõesti just juhtus nii?". Aitäh selle eest!

Täna (ja igal teisel päeval) väärib erilist tänu minu armas ema Kulla, kellel on sünnipäev. Palju tänu ja palju õnne!

Kaunist jõuluootust ja olge teiegi imehästi hoitud!