Porgandikook toorjuustuglasuuriga

Mis oleks jõuluootus ilma porgandikoogita? - Just, just, polegi olemas sellist jõuluootust.

Sellepärast otsisingi juba eelmisel nädalal välja ühe lihtsa ja mahlase porgandikoogi retsepti, mis aitaks jõuludel kiiremini kohale jõuda. Seega, täna ootan porgandikoogiga jõule juba teist korda viimase nädala jooksul.

RETSEPT!iga saab tutvuda Askeldused Köögis blogis. Mina täiendasin seda omalt poolt hakitud mandlite ja kreeka pähklitega, mis on peidus koogi sees ja nähtaval kaunistusena glasuuril.

Mu üllatus oli suur, kui oma tuppa astudes leidsin laua pealt päkapiku, ninapidi koogis kinni. Ott küll räägib, et nad (päkapikud) on nähtamatud, aga ma ju täitsa ise nägin, kuidas päkapikk, põsed punnis, kooki sõi. Aga ma saan aru küll. Päkapikud ootavad jõule kindlasti vähemalt sama palju kui mina, sest nendel on juba pikk-pikk töö seljataga ja kui nad saavad ükskord kõik kingid laiali veetud, hakkab neil ju puhkus. Usun, et see päkapikupoiss tuli nähtamatusest lihtsalt korraks välja, et porgandikoogi abiga jõuludele (ja sellejärgsele puhkusele) lähemale jõuda ;)

Pisike mõmm ja väikeste printsesside aksessuaarid

Eelmises postituses tutvustatud jõuluootuse maagia on minu elus viimastel päevadel täisvõimsusel töötanud. Nii palju toredaid ja lihtsaid, aga samas erilisi hetki, ja nii palju sügavaid emotsioone, millest tahaks kahe käega kõvasti kinni hoida, et nad ometi veel ei läheks... 

Ma võin teile avaldada ka kogu selle erilisuse saladuse: need suurepärased inimesed, kes mind ümbritsevad. Nemad loovad selle maagia, kus on peidus kõik hetked, emotsioonid, võlu ja hea olemine.

Ja loomulikult, päkapikud. Et mis nendega? Nemad loovad ka jõuluaja võlu. Vaadake vaid neid väikeste laste säravaid ja ootusärevaid silmi, kui päkapikkudest on juttu :)

Koos päkapikkudega meisterdasime veel ühe pisikese mõmmiku, kes - nagu ikka - on täidetud armastusega. Mõmmik on u 20 cm pikkune ja heegeldatud akrüüllõngast.

Ja päkapikkudega töötasime välja ka aksessuaarikomplekti väikestele printsessidele: patsikumm + 2 juukseklambrit. Valminud Liisi õpetatud meetodil.

_ _ _
Lõpetuseks rõõmusõnum: homme sõidan HIIUUMAAALEE, juhuu! 

Jõudke teiegi ilusti kodudesse oma armsate juurde jõuluaega nautima!

Jõulueelne maagia

Mina olen kindlasti üks nendest, kellel jõuluootus ja jõulud meele kuidagi erakordselt helgeks teevad. Tänavu on eriti maagiline kogu jõulueelne aeg. Ega jõulupühad ei olegi otseselt need, mida ma igatsen, küll aga ootan perega koosolemist, väikevennaga mängimist, Hiiumaa rütmis elamist, köögi vallutamist ja uute retseptide proovimist.. Ja selle kõige imeliseni on jäänud veel vaid loetud päevad.

Sel aastal ei heiduta mind isegi lume puudumine. No kui on jõulud kummikutega, siis on. Tunne on oluline ja see on praegu täpselt õige :)

Sain täna juba oma esimese jõulukingi, mis hakkab kindlasti tulevikus siin blogilehel välja paistma. Aga millal ja kuidas? See jääb saladuseks :) natuke põnevust peab ka olema.

Mitte ainult mina ei saanud täna esimest jõulukinki, vaid ka mitu minu väikest sõpra pidasid täna lasteaedades jõulupidusid, muuhulgas väikevend Ott. 

Küsisin temalt siis traditsiooniliselt
"Mida jõuluvana sulle tõi?"
Ott: "Kommi."
Mina: "Kas ainult kommi?"
Ott: "Ei, mitte ainult kommi, vaid nii palju kommi nagu meil kartulipõllus mulda on!"

Seega tundub, et kommivarud on meil Hiiumaal üüratud ;)

Ka minu koostöö päkapikkudega on vahepeal jõudsalt sujunud. Nii on mõned head lapsed saanud jõulude puhul endale uue sõbra. Tutvustan teidki nende väikeste sõpradega, kellesse igaühesse on heegeldatud kuhjaga armastust.

Konnavennad (Triin Mihkelsoni õpetuse järgi, pikkus u 20 cm, akrüllõng)

Jänespoiss (Triin Mihkelsoni õpetuse järgi, pikkus u 30 cm, akrüüllõng)

Väike mõmm (Lilleliisi õpetuse järgi, pikkus u 14 cm, puuvillane lõng)

Maagilist jõuluootust teile kõigile!

Jõulukaardivabrik on avatud

Teine advent. Märk sellest, et jõulud hakkavad jõudma ja peagi paneme seinale kalendrid aastanumbriga 2015.

Jõulutuled panin üles ammu enne esimest adventi ning küünlasära täidab tuba alates sellest, kui pimedam aeg meie maale jõudis. Seega jõulusoojust ja hubasust on kodu täis olnud juba kaua aega. 

Täna, teisel advendil, sõin õhtusöögiks verivorste hapukapsaste ja ämma tehtud pohlamoosiga. Ja avatuks sai kuulutatud Liisa jõulukaardivabrik, mis valmistab ka pisikogustes kingitusi. Nimelt, kui päkapikkudega oma iga-aastast jõulukohtumist pidasime, rääkisid nad, et nad teavad palju häid lapsi, kellest mõnedega on ka minul au tuttav olla. Pikemalt mõtlemata allkirjastasime koostöölepingu ja andsin oma nõusoleku, et aitan päkapikel neid armsaid rõõmustada.

Tähtsam aga kõigist küünlaist, kaartidest, kinkidest ja verivorstidest on see mittemateriaalne, mis meid iga päev ümbritseb ja meie sees peidus on. Just aasta lõppedes hakkab see osa endast rohkem märku andma. Päev läbi kaarte meisterdades leidsin minagi aja ja võimaluse teha üks rännak enda sees ja mõelda nii tagasi kui edasi. Mõtteid ja küsimusi, nagu alati, tekkis palju. Aga teiega jagan seda üht ja kõige tähtsamat - tänulikkuse mõtet. Jõulukaardinimekirja koostades sai nimekiri ehmatavalt pikk, aga see oli rõõmuvalmistav ehmatus. Ma olen nii piiritult tänulik kõigile neile kaardisaajatele ja loomulikult neile, kes kaarti ei saa, vaid kellega saan oma jõulupühad koos veeta (loe: perele). Olen tänulik, sest kõik need inimesed on mind imehästi hoidnud. Justnimelt IMEhästi, sest viimaste kuude jooksul olen end korduvalt leidnud imestamas mõtte juures "kas tõesti just juhtus nii?". Aitäh selle eest!

Täna (ja igal teisel päeval) väärib erilist tänu minu armas ema Kulla, kellel on sünnipäev. Palju tänu ja palju õnne!

Kaunist jõuluootust ja olge teiegi imehästi hoitud!

Ave sünnipäevakaart

Mul on vedanud, sest sõpru on mul igas vanuses. Kõige noorem on varsti pooleaastane, aga kõige kauem ilma näinud (minu sõpradest), Ave, on juba 72. Seega, ümardatult võib öelda, et sõpru on mul 70 aasta raadiuses.
Ave pikaaegse elukogemuse tähistamiseks (4. oktoobril) kinkisin talle elulõngakera-kaardi ja prossi. Kaardi püüdsin pildile, aga prossi on võimalik ainult koos Avega näha :)

A+T

Muud ei olegi öelda kui...     "Katkematut armastust noorpaarile!"

külakostiks täpilised õunamoosimuffinid

Teate küll seda olukorda, kus kodus enam  m i t t e   m i d a g i  süüa ei ole. Tavaliselt valmivad just siis kõige paremad toidud. Nii ka täna, kui oli vaja kiiresti midagi mõnusat külakostiks meisterdada. Retsepti lähtealuseks valisin õunamoosi (sest purk Hiiumaa õuntest keedetud moosi ju ikka varuks on) ja varsti võtsingi ahjust välja pehmed täpilised õunamoosimuffinid. 

RETSEPT! (valmistasin poole kogusest ehk 12 muffinit)

Küll on hea, kui mittemillestki midagi head valmib! :)

sügisehall patsikumm taevasinaga ja kahe komponendi kook

Et rahu leida, tuleb enda ümber rahu luua. Nii istungi, keset kõige kiiremat aega, oma suures tugitoolis paksu kampsuni sees ja kirjutan kohvi nautides blogi, olles jätnud kõrvale kõik teised sada asja, mis kohe tegemist vajavad. Kui paariks hetkeks rahu leian, küll siis pärast jälle kiirustan.

Rahu leidmiseks ostsin täna poest kõige paksema lõnga ja kõige jämedamad vardad, mida olen kunagi ostnud. Nüüd siis koon edasi-tagasi, edasi-tagasi, teadmata, mis sellest saab. Aga tulemus on nii soe ja pehme, et kindlasti midagi head. Muideks, sõbrannale kinnitasin just mõned tunnid tagasi, et ei, mul ei ole üldse praegu aega käsitööga tegeleda ja käsitööpoest ma kindlasti midagi ei taha. Aga rahu oli vaja leida, ja kust mujalt, kui lõngatokkide vahelt.

Rahu leidmiseks avasin üle saja aasta oma blogi lehe ja otsustasin kujundust muuta. Ühe hiireklikiga sai müra täis kirjumirjust rahu täis hallikasvalge "lihtne".

Nagu näete, rahu võib leida päris väikestest asjadest. 

Tegelikult tahan ma hoopis öelda, et kiirustage-kiirustage, kui teil vaja on, aga ma võin kinnitada, et kõige tähtsamad on head inimesed teie ümber. Ja ka nemad aitavad teil rahu leida. Sellepärast jätke oma kiirustamised vahel katki ja veetke aega oma inimestega. Sellest võib imesid sündida. Ja kui mitte päris imesid, siis kindlasti palju rõõmu.

Jutustama ja kirjutama ma võikski jääda, eriti sooja kampsuni sees ja kohvi nautides, aga minu tänase kirjatöö tuum on üks väikene kingitus ühele armsale inimesele: halli ja sinise käes mänglev patsikumm koos kahe komponendi (šokolaad + muna) koogiga. Patsikumme valmistan endiselt Liisi õpetuse järgi ja kahe komponendi koogi mõtte sain Ragne Värgi blogist: RETSEPT!

Kahe komponendi koogist rääkides sain Helenalt järgmise idee: teha pannkooki ainult banaanist ja munast. Uudishimu on nii suur, et proovin juba täna.

Leidke siis teie ka oma rahu üles ja ärge kiirustage kallite inimeste eest ära!

kiharad kinni!

Minu kullapai sõbranna Mari lendab täna ära Mongooliasse. Kuna teadsin, et talle kaasa anda saab peale heade sõnade ainult midagi hästi väikest, meisterdasin praktilisuse huvides 2 patsikummi, et Mari kaunid kiharad saaks kaugel maal ilusti kinni hoitud.

Oh seda üllatust, kui eile kinki üle andes avastasin, et Mari on juuksed päris lühikeseks lõiganud ja patsimaterjali küll mõnda aega tema peas ei kasva :) aga et pikk elu on ees ja juuksed kasvavad päris kiiresti, usun, et ei jää see väike kingitus Mari poolt kasutamata.

Kallile Marile kiiret juuksekasvu, head kohalejõudmist ja ilusat Mongoolia-aastat!

Kodune mustikakook

Külla minnes tahaks ikka midagi kodust ja maitsvat kaasa haarata. Üks võimalus on küpsetada kiiresti kodune ja maitsev mustikakook. Allolev kook on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu :)

RETSEPT!